Huntidest ja nende kommetest

Huntidest ja nende kommetest

Hundielu ei ole meelakkumine.

Ma tunnen neile (kiskjatele) pisut kaasa, sest kujutage ette, mis elu see on, kui teie toit üritab ennast peita, ja kui te olete ta avastanud, siis jalga lasta, ja kui te talle järele jõuate, siis hakkab ta vastu, ja mõnikord vägagi tõsiselt. Kui aga olete lõpuks nii kaugele jõudnud, et võiks sööma hakata, tulevad konkurendid. Kiskjatel tuleb seega olla eriti leidlik, et süüa saada. Ja muidugi sõltub palju ka sellest, kui kauaks suudab kiskja ennast toiduga varustada. (Aleksei Turovski, Loomult loom)

Hundist üldiselt

Hunte on kokku 32 alamliiki. Meie karjas on tõenäoliselt vähemalt üks itaalia hunt (Canis lupus italicus, euraasia hundi alamliik) – kohalikku päritolu Tacitus. Teised siis kas euraasia hundid (Canis lupus lupus) või siis ka itaalia hundid.

Euraasia hunt (Canis lupus lupus) Itaalia hunt (Canis lupus italicus)
  • Hundi suurus varieerub, Venemaa ja Skandinaavia hundid on suuremad, Lääne-Euroopa hundid on väiksemad.
  • Isased hundid kaaluvad 32-59 kg, väga suured hundid 69-80 kg, emased hundid on u viiendiku võrra väiksemad
  • Keha pikkus on 105-160 cm (ilma sabata)
  • Turja kõrgus on 76-85 cm
  • Karv varieerub: valge, kreemikas, punane, hall, must või siis kõiki neid värve. Kesk-Euroopa hundid on üldijuhul kirjumad.
  • Sööb keskmiselt 5 kilo liha päevas (mõnede andmete järgi on keskmine pigem 2 kilo päevas, kui hunt sööb rohkem, siis üldjuhul selleks, et söödut pärast kutsikatega jagada, pärast nälgimist süüa ka 10 kilo korraga).
  • Öine küttija, aga mitte ainult.
  • Toitub: põder, hirv, metskits, metssiga. Vajadusel sööb ka väiksemaid loomi: küülikud ja konnad. Meeldivad ka õunad, pirnid, melonid.

Euraasia hunt
  • Keskmist kasvu, pisut väiksemad kui nende euraasia liigikaaslased,
  • Isased hundid kaaluvad keskmiselt 24-40 kg.
  • Keha pikkus on 100-148 cm (ilma sabata)
  • Turja kõrgus on 50-70 cm
  • Karv on halli- või pruunikirju, kuigi on ka musti isendeid.
  • Sööb 1,5-3 kg liha päevas.
  • Valdavalt öine küttija
  • Toitub peamiselt keskmist mõõtu ulukitest: metskitsed, hirved, metssead. Kui neid ei leia, kütib ka jäneseid ja küülikuid. Raskemal ajal sööb ka marju ja ravimtaimi.

Itaalia hunt

Huntide seedimine

Kui hunt on kolm päeva täiesti tühja kõhuga, saab ta sellised maohaavandid, millest pole erilist paranemislootust. Kui see juhtub talvel, on hunt surmalaps. Nii et ta peab midagi makku saama, kas või taimset ollust, kas või vana nahka (A. Turovski, Loomult loom). Kui toitu on rohkelt, võib süüa iga 5-6 tunni tagant. Kui toitu on vähe, võib paastuda kuni kaks nädalat ja toituda selle ajal jääkidest, väiksematest elukatest, isegi marjadest jm. Kuid midagi peab ta sööma.

Huntide tajuvõimed

Huntide lõhnataju on hea, nagu koerlastel ikka, kuid mitte hiilgav ja pigem isegi keskpärane, eriti võrreldes spetsiaalselt aretatud jahikoertega (ja võrreldes erakordselt peene haistmisega metssigadega, meie põhilise saakloomaga). Nt. ülatuult olevat laipa ei suuda nad haista rohkem kui 2-3 kilomeetri tagant.

Huntide kuulmine on seevastu väga terav, kuulevad kuni sageduseni 26 kHz (s.t. nad suudavad eristada, kuidas leht puu otsast langeb).

Nende nägemine ei ole nii hea kui kodustatud koertel, kuid nende nägemisvõime öösiti on kõikidest koerlastest kõige parem. (Võib-olla siis see ka, miks nad jahiks öist aega eelistavad – võrreldes päevase ajaga suuremad eelised).

Huntide jahpidamiskommetest

Talviti kutsub hunt kokku suure seltskonna, et jaht oleks edukam. Suvel piisab jahipidamiseks pereliikmetest.

Nagu kõik kiskjad, on ka hundid enamasti oportunistid. Nad võtavad saagiks selle, kelle püüdmiseks tuleb kulutada kõige vähem energiat ja aega (erinevalt dieedipidajatest on huntide jaoks oluline, et püütavate kalorite arv oleks suurem püügiks kulutatud kalorite arvust). Ning kiskjate ohvriks saavad reeglina nõrgad, haiged ja mitte just kõige terasemad noored loomad, kes tõrjutakse karja serva, neid otsekui serveeritakse kiskjale. (Turovski)

Jahil

Mida teevad targad, elukogenud emahundid, kes on reeglina suurtes talvistes hundikarjades jahijuhiks? Nad ei luba noortel huntidel, olgu nood kas või 50-60 kilosed, põdrale peale hüpata seni, kuni põdral on veel jaksu. Hundid lihtsalt ei lase põdral suuga lund haarata, et suud niisutada, ja nad ei lase põdral puhata. Kaks päeva sellist jahti – ja põder, keda hundid pole võib-olla kordagi hammastega puutunud, sureb, tavaliselt infarkti tõttu. Sõna otseses mõttes stressi kätte. Hundid on kõik elus. Nad lihtsalt kasutasid teadmist, et komfortkäitumine on ellujäämiseks vajalik ja asendamatu. (Turovski)

Hundid teevad jahtides koostööd. Samas kui jahti pidav kari läheb liiga suureks, saab iga üksik hunt vähem toitu. Kari peab olema paras. Mõnikord juhtub, et ka üksik hunt murrab suure looma maha (põder, piison, muskusveis), kuid seda juhtub harva.

Jahti pidavad hundid püüavad saagile lähenedes varju hoida. Suuremate saaklooma karjade puhul püüavad nad karja laiali ajada või eraldada karjas üks-kaks saaklooma. Kui välja valitud loom püsib paigal, hundid kas ignoreerivad teda või püüavad teda liikuma ajada. Liikuva looma püüdmisel on huntidel karjas jahtides märkimisväärsed eelised. Suuremate karjade puhul püüavad nad jälitust võimalikult pikaks ajada, et looma väsitada. Üldjuhul annavad hundid siiski 1-2 kilomeetrise jälitamise järel alla.

Mõnikord käitub üks hunt peibutisena, tõmmates saakloomade karja tähelepanu endale, ja samal ajal ründavad ülejäänud jahtijad karja seltja tagant.

Mõnikord võivad hundid ka lõkse kasutada: osa hunte ajab saakloomad mõnes kindlas suunas (mäekuru, muu kitsam koht), kus teised hundid varem valmis kaevatud aukudes valitsevad. Sellisel viisil varitsetakse mõnikord ka loomade tavalisi joomiskohti jõgede või järvede ääres.

Metssiga söömas

Elutargad hundid ei ründa üldjuhul saaki otse eest, vaid keskenduvad rohkem looma taguotsale või külgedele. Suuri saakloomi tapetaksegi enamasti nii, et rünnatakse kaitsetumat ja pehmema lihaskoega tagaosa, hammustatakse sellest tükke välja ja see põhjustab suure verekaotuse. Sellised hammustused tekitavad 10-15 cm läbimõõduga haavasid ja kolmest sellisest hammustusest üldjuhul piisab, et murda suur hea tervise juures olev hirv maha.

Kui hundid ründavad põtra, siis nad ründavad tema suurt ja pehmet nina, see põhjustab samuti suure verekaotuse. Põder kas sureb sellesse või muutub nii nõrgaks, et teda on lihtsam lõplikult maha murda.

Kui saakloomi on rohkelt, tapavad hundid rohkem, kui neil selleks toidukorraks vaja on. Hundid tapavad ka varuks, eriti talvisel ja kevadisel ajal ja ajal, kui kutsikad on väikesed.

Pärast jahti söövad hundid enamasti esimesena ära suured siseorganid: südame, maksa, kopsud ja kõhukelme. Neerud ja põrn süüakse ära siis, kui nendeni jõutakse (pärast lihasmassi).

Tähelepanekuid meie toidulaualt

Metssead. Sigadel on väga peen haistmismeel!

Non ex quovis ligno fit Mercurius

Ehk igast puust Merkuuriust ei tahu.

Kuidas valitakse alfa-loomi? Hundid teavad kogu aeg täpselt, kes neist mida väärt on – nad ju vahetavad informatsiooni ulgumisega, uriini ja fekaalide lõhnaga ja küüniste kritseldustega, märgistades oma territooriume ja andes teada oma kavatsustest, nõudmistest ja positsioonitaotlustest. Talvel moodustatakse suuri seltskondi (suvel elavad hundid reeglina perekonniti) ja alati on teada, kes sobib juhtima karja, kui on vaja oma õiguste eest võidelda, kes aga hoopis saagijahile juhiks, näiteks põtra jälitama.

Karismaatiline hunt valvet pidamas

Olend, keda täielikult usaldatakse, peab olema teistest mingil määral üle. Eelkõige käitumiselt. See tähendab, et ta peab suutma tegutseda õigeaegselt, väga meelekindlalt, väga resoluutselt ja võimalikult soodsate tagajärgedega. Kõik loomad jälgivad üksteise käitumises just neid momente. Kõige resoluutsem, kõige enesekindlam, kõige meelekindlam loom saabki enamasti karja juhiks. Ning lisaks peab alfa-looma kandidaat muidugi olema hea tervise juures.

Kõikide loomade elu sõltub sellest, kui täpselt, kui kiiresti ja kui palju tähendusrikast märgilist informatsiooni nad edastavad ja saavad. See indiviid, see isend, kes tajub kõige kiiremini, kõige rohkem ning kõige adekvaatsemalt, ongi karismaatiline juhtloom, alfa.

Sõna karisma tähendab annet, autoriteeti, talenti. Teie lahkel loal ma kasutaksin seda ilma jutumärkideta ka loomadest rääkides. Enamgi veel – ma koguni võrdsustaksin looma karismaatilisuse inimese omaga selleski osas, et karismaatiline on see isend, kes teab immanentselt, kogu oma olemusega ja loomupäraselt vastuseid vene intelligentsi kolmele kuulsale küsimusele:

  1. Mida teha?
  2. Kes on süüdi?
  3. Kus on minu prillid?
Veel mitte nii karismaatiline itaalia hundi kutsikas

Karismaatilise indiviidi märke kannab endas iga olevus, olgu loom või inimene, kelle jaoks need küsimused ei tekita murettekitavat dilemmat, kes teab, mida teha, kes teab täpselt, kes on süüdi praegu või ka tulevikus ja kes ei pea otsima, kus on tema prillid või saba või mine tea mis veel. Tal on olemas kõik, mis vaja. Enesekindlalt käituv loom ei saa olla naeruväärne, ei saa olla tähtsusetu oma liigikaaslaste ega ka teiste loomade jaoks. Enesekindlus on äärmiselt tähtis märkide süsteem, mille valdamine teeb hundist alfa.

Kui kari on ilma juhita, võib olla täiesti kindel, et see kari on kas „plahvatuse“ äärel või lihtsalt pole veel tõeline kari – loomad on juhuslikult sattunud üksteise lähedusse, või siis on tegemist mõne muu olukorraga, mille tekkepõhjuseid me ei tea. Juht võib näiteks lihtsalt ära olla. Ja kari ootab, et ta tuleks tagasi. Kui juht on ära, panevad koerlased üldiselt viisakalt, küllalt kindlalt, aga rahulikult omavahelised suhted paika.

Küllalt tihti näeme nii loomaaias kui ka looduses, et liider vahetatakse välja, ja teinekord väga kiiresti, resoluutselt ja meelekindlalt, ning uus juht jääb ametisse pikaks ajaks. Ja on olukordi, kus midagi niisugust ei saa toimuda pelgalt seetõttu, et beeta-loomad on oma „beetalisuses“ liiga veendunud. Vana alfa on võib-olla juba väsinud, aga tal pole pääsu – peab juhina edasi rabama.

Sapienti sat

A. Turovski, Sapienti sat (rmt Loomult loom):

Loomulikult toimuvad ka huntide vahel vaidlused. Need lahendatakse. Ilma pingeteta ei käi siin maailmas midagi, ja kui huntide vahel tekivad pinged, võivad need olla üsnagi tõsised, kuid reeglina lahendatakse need reglementaarselt, ma ütleksin parlamentaarselt, väga vaoshoitud viisil.

Hundikari

Kujutage ette, hundikari või isegi kahe erineva hundikarja liikmed seisavad ringis. Keskel on kaks hunti, kele vahel valitseb suur pinge näiteks võimuküsimuses. Need on alati isased loomad ja neil on vaja lahendada võimuküsimused militaarses, sõjalises aspektis, sest kui selline hundikari hilissügisel ja talvel läheb jahile, siis on jahijuhiks kogenud, parimates aastates, väga tugev ja resoluutne emane. Emase märguande peale, milleks võib olla nii häälitsus, kehaliigutus kui ka lõugade rakendamine – ja üsna karm – tuleb reageerida. Nahka ta oma sõdurpoistel katki ei rebi, kuid kui on vaja kedagi tagasi hoida, haarab kintsust või turjast või seljast, nii et seda on tunda isegi siis, kui noor hunt parajasti hasartses jahihoos midagi muud tähele ei pane. Jahikarja juhi, selle väga resoluutse emase märguandeid, mida ta lõugade ja hammastega annab, ei ole võimalik ignoreerida. Vajaduse korral paiskab ta sind pikali.

Kuid meie vaadeldav situatsioon on hoopis midagi muud. Kaks isast hunti hakkavad vägesid juhatama ja nende ülesanded on seotud käitumisega, mida meie, inimesed, võiksime võrrelda sõjaväelaste ülesannetega. Nad hakkavad kaitsma territooriumi teiste kiskjate vastu. Seda laadi sõjalise võimu küsimusi need kaks hunti praegu lahendavadki. Kuidas nad seda teevad? Vahel nad urisevad kaks tundi, nad tõmbavad ülahuule kortsu, nina hästi tahapoole, hambad on irevil, kihvad laksuvad vastamisi, nad tiirlevad ringis, jäävad seisma, tulevad teineteisele lähemale, tarduvad hirmsasti urisedes paigale, siis hakkavad jälle liikuma… See on fantastiline koreograafia, selline vaatemäng, niisugune pas de deux, et seda võib vaadata mitu tundi järjest nagu põnevat jalgpallimängu. Kuid kui palju sellise kaks tundi vältava vaidluse käigus siis verd valatakse? Hundil on ju päris tõsised kihvad, mitte mingisugused mänguasjad. Selgub, et verd on valatud vaid mõni piisk. Huultest või igemetest võib-olla tõesti tuleb natuke, aga see on ka kõik. Ja kui see vägev vaatemäng – teised hundid vaatavad ja hindavad – on läbi, siis on täpselt ja selgelt teada: ülemjuhatajaks jääb just nimelt see hunt, ta on võitja, ta on oma rivaalist üle. Rivaal tunnistab seda, pöörates oma täiesti kaitsetu kaela võitja kihvade poole: palun, siin on mu unearter, hammusta! Too uriseb mõnda aega, hambad irevil, kuid hammustust ei tule. Suhted on klaaritud, kõik on selge ja kõik on seda näinud. Sapienti sat! (Arusaajad saavad aru!)

Emahundid / Antonia ja Margarita

Hundid rooma mütoloogias

Lupus lupo lupus est

Homo homini lupus est – inimene on inimesele hunt. Selle väite tähendust meie jaoks on verminud pigem Euroopa hilis-barokkajastu ja veidi varasema aja filosoofia. Mina olen täiesti veendunud, et kui roomlastelt oleks keegi küsinud, kas inimese suhtumist inimesse võiks võrrelda huntide omavaheliste suhetega, oleksid nad sellega nõustunud, kuid ainult juhul, kui need inimesed tõepoolest hoiavad üksteist kui õdesid-vendi, kaaslasi, ilma kelleta maailmas ellu ei jää ja ilma kelleta edu ei maksa lootagi. Roomlased pidasid huntidest lugu, nad teadsid kindlalt, et on lausa ihaldusväärne olukord, kui üks inimene on oma sõbrale sama ustav sõber ja abiline kui on üks hunt teisele hundile.

Kindlasti tundsid roomlased hunte väga hästi. Me ju teame, et Rooma linna asutas üks kaksikutest – nende nimed olid Romulus ja Remus – kelle leidis ja keda toitis emahunt. Hämmastav, et kaksikumüütides, ja selliseid müüte on maailma mütoloogiates väga palju, on väga tihti peategelaseks just nimelt hunt, ta on peakangelane, initsiaator, ta on see, kes annab kogu järgnevale ajaloolisele ja mütoloogilisele arengule algtõuke, impulsi, kes annab ja hoiab elu. Nii oli see hetidel, nii oli see paljudel rahvastel Põhja-Indias, Iraanis, turaani rahvastel, Põhja-Ameerika indiaanlastel. Seda kõike arvesse võttes kujutan ma ette, et roomlased oleksid meie moto formuleerinud teisiti: inimene olgu inimesele sama truu ja kindel sõber, vähemasti hädas, kui seda on hunt hundile. (Turovski)

Hunt, Hekate (Trivia) püha loom

Naisjumalus Hekate on maagia valitseja, nagu ka Hermes. Roomlastel on ta Trivia, kolme tee ristumise jumalanna. Kõik nõiad, tahavad nad siis head või halba, peavad tema poole pöörduma. Ja temagi on kõikjal teretulnud. Hekate on ehtne Hermes seelikus. Ja tema zoomorfne klassifikaator, tema n-ö püha loom on hunt. Tark, hakkaja, ohtlik ja kõikide antiikmütoloogiate kohaselt äärmiselt vajalik tegelane (Turovski).

Hekate / Trivia - kuuta ööde jumalanna

Lupa, Marsi püha loom

Emahunt, kes kasvatas üles kaksikud Romuluse ja Remuse, oli Marsi püha loom. Pärimuse järgi rajasid nad Rooma linna.

Inimene on inimesele hunt

Rumal rooma komedjant Titus Maccius Plautus (u 254-184 e.Kr) kasutas ühes oma näidendis võrdlust lupus est homo homini – inimene on inimesele hunt, mõeldes, et see kujund kirjeldab ilmekalt ühiskonnas valitsevat julmust. Phähh! Hobbes muutis selle ühe oma poliitilise filosoofia põhimotoks.

2 thoughts on “Huntidest ja nende kommetest

Leave a Reply